Saaremaa, Harilaid, Kiipsaare majakas      
Richard Simso » Saaremaa, Harilaid, Kiipsaare majakas (0)
Reisimine 3 5
Kiipsaare tuletorn
N 58°29′45″
E 21°50′28″

Kiipsaare tuletorn (tänapäeval tegelikult päevamärk) asub Saaremaa läänerannikul Harilaiu loodeosas paikneva neemiku keskel.

aastal valminud Kiipsaare tuletorn on 26 meetri kõrgune betoontorn. Algselt ehitati see 25 meetri kaugusele merepiirist, kuid paikneb tänapäeval rannajoone muutumise tõttu meres.
Tuletorni geograafilised koordinaadid on 58°29′45″ N 21°50′28″ E

Harilaid Saaremaa äärmises loodetipus, Tagamõisa poolsaare läänejätkuna ja Vilsandi saarest põhjas asub saare omapärasemaid, "noori" poolsaari - Harilaid.

Harilaiul on ebakorrapärane, piklik, kagust loodesse suunatud lainjate piirjoontega trapetsi kuju. Ta on madal tasandik, mille kõrgem punkt poolsaare loodeosas ei ole üle 5 m.

Poolsaare pindala on 3,62 km². Tema kaarduvad piirjooned moodustavad madalakaarelisi lahemoodustisi - lõukaid. Poolsaare kaelaosa on kitsas ja ei ületa laiuselt 300 m. Seda kaelaosa piirab põhja poolt sügavakaareline Uudepanga laht, lõunast Haagi lõugas. Viimasest edelas asub Nõgeste lõugas, läänes Ahisaare lõugas.

Sakala: Liigutav poolsaar, kus asjad ei ole oma kohal
Paadile on merelained sama loomulik keskkond nagu majakale kallas. Ent Saaremaa looderannikul Harilaiul on nad kohad vahetanud: tuletorn seisab lainetes ja paat on kaevunud sügavale maasse.

Harilaiu hing on tuul. Seda on näha kolmnurkseks surutud mändidest ja kadakatest, rannast, kus liiv on kivikeste ümbert minema puhutud, ning veepihust, mis lainemurdude kohale paiskub. Isegi seal, kus iilide mõju esmapilgul ei märka, on see tegelikult olemas.

Kirde pool varjab Harilaidu veidi Undva nina ja lõunaküljest Vilsandi saar, ent läänetuultel on maad jõudu koguda juba Rootsi rannast saadik.

Saarlased ütlevad küll, et eks tule Harilaiulgi vaikseid päevi ette, kuid seistes selle kaugeimas tipus Kiipsaare nukil, on väga raske kujutleda, et sealne lõõtsumine kunagi lakata võiks.

Tuul on ka põhjus, miks Harilaid kuidagi oma kuju ei taha säilitada. Ulgumerelt vabalt ligi pääsevad tormid lõhuvad tema kallast ning kannavad liiva ühest küljest muudkui minema. Veidi eemal jääb pinnas taas pidama ja nii liigubki rannajoon üha edasi.

Ühest otsast kuludes ja teisest järjest kerkides on Kiipsaare neem pöördunud viimase sajandi jooksul tublisti põhja poole ning veninud kitsamaks ja pikemaks. Temast risti üle poolsaare kagusse jääva Kelba nuki juurde on läänerannikult tulnud liivast tekkinud maasäär, mis kasvab nii jõudsalt, et seda võib varsti pigem maareieks nimetada.

Kuigi tormide mõjul muutub ajapikku ka paljude teiste Eesti liivarandade joon, tuleb seda harva ette säärastes mastaapides nagu Harilaiul. Eesti geoloogiakeskuses 2002. aastal valminud mereranniku seire aruandes toovad autorid Jüri ja Andres Kask 1957. ja 1988. aasta andmeid kõrvutades välja hämmastava tõiga: 31 aasta jooksul taganes rand Kiipsaare majaka juures tervelt 90 meetri võrra.

Nii pole midagi imestada, et praegu uhuvad mahajäetud tuletorni lained, ehkki 1933. aastal ehitati see veepiirist turvalise 25 meetri kaugusele.

Kusagil Saaremaal on kallutatud torn

Aastate vältel on meri majakal usinasti vundamendialust uuristanud ning eelmisel kümnendil vajus see vee poole viltu. Ennustused, kui kaua kohalik Pisa torn veel püsida suudab, kõnelevad eri keelt.

Ühtede meelest plärtsatab see peagi täies pikkuses lainetesse ning enne selle tippu ronimist tuleks ettevõtmist hoolikalt kaaluda. Teised usuvad, et majaka jonnipunni põhimõttel valatud vundament hoiab teda kaua püsti. Ilmselt loodab seda ka eraomanik, kes meremärgi eest 2003. aastal Kihelkonna vallale 777 777 krooni maksis. Samas jäävad majaka juurde kuuluvad majavaremed, mille taastamise võimalus sellises kohas paneks paljudel suu vett jooksma, talle ka torni hävimise korral alles ja võib-olla olidki need investeeringu peamine põhjus.

Praegu on nii varemed kui majakas hüljatud ning Kiipsaare nukk näib unenäolise maailma lõpuna. Tõenäoliselt just seepärast valis režissöör Sulev Keedus selle koha filmi «Somnambuul» tegevuspaigaks ning tegi viltuse majaka kogu Eestis kuulsaks.

Loodetavasti paneb torn-jonnipunn merevoogudele ja tormituultele veel pikalt vastu ning jääb ka reaalsuses rändureid rõõmustama. On ju temast saanud Harilaiule samasugune kaubamärk, nagu on Viljandile rippsild.

Ei maksa aga arvata, et Vilsandi rahvusparki kuuluval poolsaarel muud ligitõmbavat pole. Kaugel sellest! Seal on küllalt sellist, mille pärast tasub auto ja praamiga kolmsada kilomeetrit maha sõita, et lõpuks kümnekilomeetrine matk ette võtta.

Vanakuradi kätetöö

Alles mõne aasta eest polnud vaja Kiipsaare majaka juurde jõudmiseks autost väljagi tulla — muidugi kui masin just liiva sisse kinni ei jäänud. Huviliste hulgad kasvasid nii suureks, et rahvuspargi juhtkonnal tuli tee looduse säästmiseks enne poolsaarele viivat maasäärt kinni panna.

Kohalike sõnul sõidavad mõned hoolimatud ja ülbed tegelased tõketest küll üle või mööda, kuid tagasiteel ootab neid enamasti ees kohtumine keskkonnainspektoriga.

Muidugi tuleks sõiduk parklasse jätta ka siis, kui keegi seda tegema ei sunni. Vaid jala või rattaga liikudes on võimalik nautida kõike Harilaiul leiduvat. Isegi kiviklibune, üksikute noorte mändidega pikitud maasäär, mis autoga sõites lihtsalt mööda libiseks, on kergele kõledusele vaatamata sedavõrd omapärane, et tasub seisatada ja seal veidi ringi vaadata.

Kunagi laius selle koha peal meri ning Harilaid oli tõeline laid nagu tema Vormsi ja Hiiumaa vahel laineid murdev nimekaimgi. Ent nii nagu maakoore kerkimise ja setete kuhjumise tõttu sai veealusest vallseljakust paari tuhande aasta eest saar, muutus ta tõusu jätkudes umbes kolmsada aastat tagasi poolsaareks.

Rahvajuttude järgi on Harilaiu tekkes süüdi hoopis Suure Tõllu eest põgenenud Vanapagan. Saaremaa loodenukas avastanud ta ennast ummikusse jooksnud olevat ning seepärast hakanud ta Rootsi silda ehitama. Töö katkes Kiipsaare nukil, sest Saare vägilane jõudis pärale ning paharet hüppas vette ja uppus ära.

Kahjuks ei ole esivanemad täpsustanud, kas Harilaidu ehtivad järved tegi Vanatühi iluarmastusest või olid need ehituspraak. Õnneks aitab meid selles küsimuses hädast välja teadus. Õigupoolest pole siin teadustki tarvis. Tuleb vaid maitsta nende järvede vett ning kohe saab selgeks, et kunagi on need olnud merelahed.

70 hektaril loksuv Laialepa järv on pisikese poolsaare kohta nii lahmakas, et kui Harilaid poleks ebakorrapärase kujuga ega asuks Läänemeres, võiks teda kaardi pealt vaadates atolliks pidada. Kirde poolt eraldab suurimat järve merest vaid paarikümne meetri laiune maariba ja veelgi lähedasem on ta merega vastasküljest. Võib-olla oleks Laialepa seal Junkru lahe kaudu seniajani merega ühenduses, kui Nõukogude sõdurid poleks kunagi lahesuud täis ajanud.

Ohustatute pelgupaik

Nii Harilaiu endistel kui praegustel lahtedel on kevadel, suvel ja sügisel leidnud endale mõnusa peatus- või pesitsuskoha terve armaada merelinde. Seepärast on keelatud poolsaarele minna koos koeraga.

Meri on seal elu täis isegi talviti. Näiteks Harilaidu kirde poolt raamiv Uudepanga laht on kogu maailmas hävimisohus kirjuhahkadele üks eelistatumaid talvituspaiku Eestis. Sealsed veed ei külmu peaaegu kunagi kinni ja kirjuhahal tuleb sukelduda vaid mõne meetri sügavusele, et jõuda ahvatlevaid molluskeid pakkuvasse restorani.

Kiipsaare neemest kaks kilomeetrit edelasse jääb Laevarahu, mis olevat tekkinud Vanapagana kerest, kui too eelkirjeldatud sillaehituse järel ära uppus. Nüüd on selle paiga oma valdusesse võtnud hallhülged, keda saab hea ilma ja korraliku binokliga vaadata ka Kiipsaare nukilt.

Laevarahule loata uudishimutsema minna ei tohi, ent kui õnn eriti lahkelt naeratab, võivad karvakalad ise poolsaare lähedusse ujuda.

Kui hallhülge nägemine on kahtlemata haruldane peavõit, siis väiksemaid võite kohtab Harilaiule tiiru peale tehes igal sammul. Kord on selleks teineteise ees kenitlev luigepaar, kord igatsevalt kiljuv hõbekajakas või männioksal imepeene häälega piiksuv pöialpoiss. Vaadata maksab ka jalge ette, et mõnele haruldasele taimele mitte peale astuda.

Harilaiul matkanud teavad, et poolsaar pole siiski täielik paradiis.

Meri on kandnud tema randadele tohutu hulga prügi, alates tühjadest pudelitest ja lõpetades televiisoriga. Ka naftareostus pole Harilaiule võõras.

«Meri uhub kaldale igasugu kõntsa,» teadis August Gailiti «Nipernaadis» Maret Vaa. «Miks ei võiks ta uhtuda ka pärleid?»

Tuleb tunnistada, et Harilaiu randadelt võib leida mõlemat. Pärleid aga kahtlemata sadu kordi rohkem.

Hans Väre, Sakala 19/04/2007

http://www.greengate.ee/index.php/ar03/04/news.nationalgeographic.com/news/index.php?page=1&id1=20641

N 58°29′45″
E 21°50′28″


Albumi info

 

SAAREMAA - 2007

Piltide navigeerimine: 20 / 44

Albumid: 62 / 90

Kasutaja info

 
  • Richard Simso
  • Kasutaja alates:24 märts 2007
  • Albumeid / Pilte:90 / 7015

Funktsioonid

  • Näita viitajaid

Pildi andmed

 
  • Pilt tehtud:2007-04-07 16:07:29
  • Lisamise kuupäev:11 nov 2007 21:02
  • Mõõdud:900x596
  • Faili suurus:366KB
  • Kaamera tootja:Canon
  • Kaamera mudel:Canon EOS-1D Mark II
  • Fookuskaugus:29/1
  • Säriaeg:1/200
  • Ava:f/8.0
  • ISO:100
  • Fookuse distants:8/1

Sildid

Soovita rohkem silte

Soovita oma silte (eralda komaga)

Sul on võimalik soovitada head silti, mida sellel pidil veel ei ole. Kui pildi autor kinnitab sinu soovitatud sildi, ilmub see pildi siltide nimekirja.
... Märksõnu ei ole ...