Üks tore tegelane, kes takeetaõiel ukerdas nagu alpinist - ikka mitmeid ja mitmeid kordi üle kõrgete-kõrgete õielehtede...Vaesed jalakesed ei tahtnud küll hästi kanda ja libisesid ära, kuid õhtusöök oli seda väärt, sest näha oli, et suu aina matsus ja matsus, endal tagumik püsti....:)

Mõned päevad hiljem sain uurimistöö tulemusena teada selle tegelase nime...ja ausalt öeldes...enam ei olegi ta nii tore tegelane....:)

Minu esimene pilt kitsest, kes mõnusalt lesides mind ootas ... kuid üsna pea ikka plehku pani :)