Rabarock 2008

Lisan pildimaterjalile ka natuke muljeid.

Selleaastaste trendidena tooksin välja kaks. Meeldiva poole pealt tuleb tunnistada, et teadmata üldist külastajate arvu oli selleaastane Rabarock publiku poolest jälle "rokilikum". Puudus nö "õllesummeri" kontingent, mida eelmine aasta minu arvates liiga palju juba oli. Kohal tõsised roki-ja festivalisõbrad ning eks ilm aitas siin kaasa. Kurvaks trendiks loeksin, aga raskema muusika osakaalu vähenemist. Tundub et korraldajad soovisid esinejate valikuga haarata just laiemat sihtgruppi ning jagavad viisakalt turgu kahe nädala pärast toimuva HRL'iga. Bändide üldise valiku poole pealt aga nuriseda ei saa. Ainuüksi The Fall kaalus kõik ülejäänud üles. Samas jäi puudu positiivsetest üllatustest .. nagu seda eelmine aasta Peer Günt, Pain ja The Datsuns pakkusid.

Festivali korraldusliku poole pealt 5+. Latt on nii kõrgele aetud, et juba taseme hoidmine on eneseületust nõudev. Söök ja jook OK, heli üle ei nurise, lisa-meelelahutust piisavalt. Kino kiiksuga ning ka jalkatelk omal kohal. Turvakontroll tundus et oli sel aastal lõdvemaks lastud, aga probleeme ei paistnud olevat. Mis tõestab järjekordselt, et Rabarock on turvalisem koht kui päise päeva ajal Hansapanga kontori külastamine. Kurvaks tegi natuke kogu ürituse filmimisega kaasnev - just lavaesised kaamerad. Eks kui saab seda filmitut pärast näha kuskilt, siis oskab öelda kas resultaat kaalub selle segava faktori üle. Lavaesised turvamehed olid sel aastal ebaviisakamalt meelestatud.

Nüüd lähemalt bändidest .. mõlema päeva avaesinejatele kahjuks ei jõudnud.

Truckfighters -
Selline lahe, alanud festivalile sisse-elamise ja esimeste õllede kõrvale sobiv. Plaati veel ei ostaks.

HU? -
Mõnede tuttavate poolest väga vinge esitus, isiklikult ei näe seost nende ja Rabarocki vahel.

Electric Eel Shock -
Mõnus ja energiline lavashow, tõmbas festivali täis tuuride peale. Ei saanudki aru ka lipuga laval töllerdav isasloom oli fänn või tiimi liige.

Propeller -
Vana hea Propeller omas mahlas, aga ega Volki kepist pauku ka ei tulnud hoolimata pingsast puhumisest. Rahvas teadis mida oodata ja ka selle sai. Positiivne et publikut rohkem kaasati (kena Linda). Huvitav kas keegi peale Linda veel laval kaine oli?

Helloween -
Üritasin oma kunagise lemmiku osas ootused võimalikult madalale suruda, et pettumus väiksem oleks. Minu jaoks jäävad Helloweeni parimad ajad siiski "võtmehoidja" albumite aegadesse. Õnneks ei tulnud pettuda. Kogu komplekt püsis koos ja säras. Just nimelt säras on õige sõna, sest laval olid isiksused mida võis tunnetada iga vaataja/kuulaja. Vana kooli mehed ütleks selle kohta.

Vaiko Eplik & Eliit -
Olen suur fänn, aga kahjuks pole Eliit minu arvates festivalibänd. Nende improviseeritud esitused klubides on fantastilised, aga festivali raamides ja õhustikus asi lihtsalt ei kõla.

Danko Jones -
Tundus et üks pikk popurii, mille vahel üks ennastimetlev sõnavõtt. Tegelikult ei ütle bändi ja esituse kohta ühtegi halba sõna (laval ju siiski 3 mees ainult), aga arvan et paljud nõustuvad minuga kui väidan et enamus laulud tundusid väga sarnase käiguga. Mitte et see halb oleks olnud. Mina oleks kohad Helloweeniga vahetanud, kes kõlas ja kelle show oli lihtsalt parem.

Fujiya & Miyagi -
Päev algas täis optimismi ning lootust --- et küll see vihm lõpuks üle jääb. Jäigi ... lõplikult alles Sparksi ajaks. Bändi kohta et väga mõnus valik päeva alustuseks, veelgi parem oleks olnud koos päikesepaiste, kuiva muru ja toobi õllega.

Compromise Blue -
Hea esitus. Minu jaoks puudus sära mida bänd näitas Rock Summeri aegu, aga eestikeelne ja taibukas repertuaar teenivad vähemalt minu poolt kõva aplausi. Loomad on lahti. Eelmise aasta "re-union" ehk Mr Lawrence tõi suurema rõõmupisara silma.

Pitchsifter -
Parimad publikuga suhtlemisel ning kaasa tõmbamisel. Vestlus kuulajatega oli vahetu ning vaimukas, mitte päheõpitud viisakus-tsitaadid. Viis pihku ka, et solist leidis aega peale esinemist publikut isiklikult tänama tulla. Viimati tegi seda minu mäletamist mööda 2a tagusel Rabarockil Misfitsi Jerry Only. Muusika oli ok, aga mitte rohkemat kui "best of" plaadi ostmise väärt.

Silvi Vrait & Ultima Thule -
Mitte et mul midagi pr Vraidi vastu oleks, kaugel sellest, aga isiklikult meeldib Thule kombinatsioon Tõnis Mäega rohkem. Mägi lihtsalt oskab esinemisesse pandud hinge ka rahvale rohkem välja lasta paista. Muidu emotsioonid väga sarnased Propellerile -- kõik teadsid mida oodata ja ka said selle.

Black Lips -
Väga lahedad tegelased .. nii visuaalselt kui ka heliliselt positiivne üllatus. Hea jämmi-bänd. Märkimata ei saa jätta kitarristi, kes on muide Bondi filmist tuttava plekk-hammastega hiiglase vennapoeg.

The Fall -
Teadsin mida oodata, aga ootused said ikka ületatud. The Falli taustaga mitte kursis olevatele festivalikülastajatele võis etteastest jääda haltuura tegemise mulje, kuhu vahele mingi üleoleva olekuga vanamees midagi pobiseb. Platsil oli täpselt kahte tüüpi kuulajaid - oma iidoli 100% nautlejad ja küsivate silmadega lavale vaatavad hämminus kuulajad. Lavaesine oli kahjuks üsna hõre. Oi, see oli lahe .. see saund! Peale esimest laulu käis Marc E. Smith veica timmimas bassi ja kitarri ning see oli kõhu kaudu tunda kuidas bassivõdin aina tihedamalt soolikaid sõlmib. Efektne oli ka kahe mikrofoni kasutamine. Õppetund HU?'le kuidas oma kahte mikrofoni rakendada. Märkamata ei jäänud kuidas Marc nii möödaminnes oma elukaaslase klahvpilli näppida harrastas. Ma ei tea kas see kõik oli part-of-the-show või improvisatsioon, aga see töötas. Kahju, et vahelduseks ka vanemaid lugusid ette ei kantud.

Metsatöll -
Kuigi esineti väiksemal ISIC laval, siis oli Metsatölli ajal vaieldamatult kõige rohkem publikut. Ka tulevärk ja show oli vaieldamatult kõige-kõige. Kuigi mitte minu lemmik, siis kindlasti publiku poolt hinnatuim kodumaine punt. Kiitus nende managerile hea töö eest.

Sparks -
Sparks ilma videota on pool sõnumit. Nii see ka oli.